Sinepine tomatipirukas

Lihtsalt valmiv kuid äärmiselt maitsekas pirukas. Ei vaja vist mainimist ka asjaolu, et parimad on siin suvised Eesti tomatid.

200 g jahu

100 g võid

ca 0,75 tl soola

1 muna

3 sl hapu- või vahukoort

3 sl Dijoni või muud mahedamaitselist sinepit

6 keskmise suurusega tomatit

soola ja pipart

värsket basiilikut või tüümiani

Valmista muretaina põhi - haki omavahel kokku jahu või ja soolaga. Kui tainas on moodustanud ühtlase puru, sega juurde ka muna ning sõtku tainas kergelt läbi. Suru põhi 26-28 cm'se pirukapõhja vormi ja pista 30 minutiks külmkappi.

Küpseta põhja 200-kraadises ahjus 10-15 minutit, kuni kergelt-kergelt kuldne ja lõhnav. Sega omavahel koor ja sinep ning vala segu pirukapõhjale.* Kui tomatid on väga mahlased, võiks neist eelnevalt vedela sisu eemaldada - selleks pole vaja midagi keerulisemat teha kui et lõigata nö ristipidi (et ühele poole jääb ots ja teisele poole põhi) pooleks ning kergelt väikese kausi kohal pigistada. Mingit peenemat urgitsemist pole tarvis! Viiluta seejäral tomatid 0,5-1 cm paksuseks ning laota pirukapõhjale. Puista peale soola ja pipart. Küpseta ikka 200-kraadises ahjus 30-40 minutit, kuni tomatid peal küpsed. Vahetult pärast ahjust eemaldamist puista peale värsked hakitud ürdid. Serveeri soojalt või külmalt.

* Tõttöelda meenus mulle see sinepi-koore segu alles peale seda, kui olin tomatid uhkelt pirukale ladunud. Niristasin selle siis lihtsalt sinna peale ning ainuke kaotus oli ehk esteetilist laadi.

***

Päris ausalt on mu teine lemmik kodumaine suvesaak tomatid (seda maasikate järel). Pole paremat pala augustikuise päikese käes nautimiseks kui kasvuhoonesoe vanaema tomat. Kõige mõnusam on võtta tomat kätte nagu õun, ning hammustada-lurtsutada seda murul, seljas maakodule sobilikud riided, millele mõni tomatipritse ka eriti halba ei tee. Üldiselt suudan niimoodi tomateid vägagi edumeelselt hävitada, et tihti jagub neid erinevatesse roogadesse vaid hooaja lõpu poole. Seekordne piruka-katsetus oli aga niivõrd mõnus, et tõenäoliselt kaalun järgmine aasta juba natuke varem mõne punapõse loovutamist.

Koos tomati-hooajaga saabub mul aga alati ka kerge kurbus. Kui varem oli suve lõpp vaid aimatav kergelt jahedama tuule ning pikema ööga, siis nüüd on asi kindel. Ees on veel vaid õunad, oad ja kõrvitsad ning külmad sügisilmad. Ning algamas on kool. Tõttöelda suutsin viimased puhkusepäevad erinevate projektidega nii edukalt sisustada, et järjekordne kooliaasta ei suutnudki minus enamat muljet jätta, kui et vaid koduste kohustuste asemel ootavad hommikuti mind taas kooli-kohustused. Eks käivitus ka 7. ametlik õppesemester (ja juurde ka aastake peale 1. kursust, mille järele mõtlemiseks võtsin), seega midagi uudset tudeng olemises enam pole. Aga nagu ikka, on hinges kerge elevus uute ja põnevate ainete ees ning kerge nukrus, et ega need kontrolltööd-eksamid unetute öödega ka enam kaugel pole. Õnneks jagub mul praegu veel vanaema maitsvaid tomateid, mis mõtteid eriti kurvaks ei lase. :)

Retsept on pärit nami-nami'st.

Küüslaugune kana ja köögivilja vokk

Tõeline maiuspala küüslaugu sõpradele. Idamaise päritoluga roog, millele taolist leiab ka kohalikes Hiina restoranides. Valmistamiseks on hea vokkpanni olemasolu, kuid hakkama saab ka lihtsa kaanega sügavama panniga. 

6 küüslauguküünt
1 tl värsket riivitud/tükeldatud ingverit
väike kimp rohelist sibulat
1 tl soola
400 g kanafileed, tükeldatud
2 sibulat
(köögivilju võtta vastavalt maitsele, aga mina kasutasin: )
1 väike pea brokkolit
1 paprika
veerand väiksemast värskest kapsapeast
230 ml kanapuljongit
2 sl sojakastet
2 sl suhkrut
2 sl tärklist

Haki peeneks eraldi 2 ja 4 küünt küüslauku. Lõigu sibulad esmalt veeranditeks ning viiluta peenelt. Haki ka roheline sibul ja ülejäänud köögiviljad.
Aja vokkpann korralikult kuumaks ning viska sinna 2 küüne jagu tükeldatud küüslauku, ingver ja roheline sibul. Segades kuumuta umbes minut. Lisa sinna kana ja peenelt viilutatud sibulad ning prae neid paar minutit, kuni kana on kergelt kuldne. Lisa ülejäänud küüslauk, sega kergelt läbi ning kohemaid sega juurde ka köögiviljad * ning u. 130 ml puljongist (või siis minu puhul 130 ml vett ja pool puljongikuubikust :)). Kata pann kaanega.
Samal ajal sega väikses kausis kokku ülejäänud 100 ml puljongit tärklise, sojakastme ning suhkruga. Kui köögiviljad paistavad valmis, sega kaste vokpanni. Serveeri kohe, koos riisi või nuudlitega.

* Kuna kasutasin brokkolit, siis lisasin selle u 2 minutit varem kui ülejäänud köögiviljad. Sama tasub teha ka näiteks lillakpsaga.

***

Jube lihtne oleks öelda, et küüslaugukana on üks mu vanu Hiina restoranide lemmikroogi. Tegelikult pole ma taolist toitu vist kunagi seal tellinud. Miskipärast küüslauk tundub mulle nii igapäevane ja kodune, et restoranis eelistan alati tellida uudsemaid maitsekombinatsioone. Hämmastav (ning nukker) on aga, et ma polnud varem tulnud selle peale, et üritada seda rooga siis ise kodus valmistada!

Öeldakse, et parem hilja kui mitte kunagi ning tulemusega jäime me mõlemad väga rahule. Mõnusalt küüslaugune, kuid mitte niivõrd, et järgmised 2 päeva peab avalikke kohti vältima. Retsept on ka väga paindlik ning nõnda leiab sealt suurest potitäiest toidust endale kõhutäie nii lihalembeline kui ka jänes-toiduline (vanaisa terminit kasutades :)). Seda ma ei oska öelda, kas ta on võrreldav ka kohalikes hiinakates pakutavatega, kuid kahtlustan, et kodune versioon on isegi maitsvam. Retseptist peaks ametlikult jaguma 4le, kuid meil kahekesi süües jäi sellest piinlikult vähe alles.

Eriti maitsev on roog (ilmselt viimasel) ilusal suveõhtul õues koos hea seltskonna ja klaasikese valge veiniga. :)

Retsept pärit Allrecipes lehelt.

Mahlased ricotta pannkoogid

Imeliselt pehmed ja õhulised pannkoogid, mis on nii maitsvaks alternatiiviks tavapärastele, et võib sootuks vanade isu kaduda.

250 g ricottat

2 muna

3 sl suhkrut

100 g jahu

1 tl küpsetuspulbrit

näpuotsatäis soola

125 ml piima

võid või õli praadimiseks

Sega ricotta ja munakollastega. Lisa suhkur, jahu, küpsetuspulber, sool, ning sega ühtlaseks. Lisa vähehaaval ka piim.

Teises kausis klopi munavalged kergelt vahule (selleks piisab täiesti visplist ja minimaalsest käemootorist). Sega munavalged õrnade tõstvate liigutustega ülejäänud taignale hulka.
Aja pann keskmisest kuumemaks ning vala sinna kas ainult õli või siis sulata tilgas õlis killuke võid. Pane pannile iga koogi jaoks u supilusika jagu tainast ning prae ühelt poolt u 2 minutit *, kuni kook on sealt ilusasti kuldne. Keera ümber, ning veidi vähema ajaga peaks ka teine pool sama kaunis olema. Esimesed valminud koogid kata taldrikul fooliumiga, et nad vahepeal ära ei jahtuks.

Kõrvale sobib oivaliselt mõni kergem toormoos, näiteks maasikatest või mustikatest.

* Originaalretsept ütleb, et koogid peaksid pruunistuma vaid 1 minutiga. Minu elektripliidil on aga kujunenud 2 minutit just sobivaks ajaks. Eks igaüks saab ise katsetada, kuid peamine on, et väga rahulikul tulel neid küpsetada ka ei maksa.

***

Ei teagi, kust alustada. "Tere taas," oleks vist kohane öelda.
Poleks uskunudki, et mu blogimisse nii pikk paus tuleb. Ootamatult on juba 10 kuud mu viimasest postitusest möödunud.
Asi sai alguse väga lihtsast faktorist - ajapuudus. Sügissemester oli koolis pehmelt öeldes kiire. Sellele loomulikult järgnes toibumisperiood. Kui siis lõpuks ööpäevane rütm ka enam-vähem taastunud oli, avastasin ma end aga müstiliselt inspiratsioonipuuduses.

Esiteks ei tundunud köögis vaaritamine enam üldse nii ahvatlev. Kuid kui vahel siiski tuli taas tahtmine katsetada, ei õnnestunud pildid üldse nii, kuis loodetud. Või kui ka pildid said tehtud, siis ei tahtnud kirjutamine kuidagi edeneda. Ning lõpuks oli vahe viimasest postitusest nii pikaks veninud, et tundus kohatu lihtsalt jälle üks retsept kirjutada. Ilusat "sissejuhatust" tagasitulekuks ma aga mõelda ei suutnud.

Lõpuks otsustasin, et ega ei peagi olema ilus. Olen robustne ja kirjutan nii, nagu oli. Ja siin ma siis olen taas. Lõpuks suviselt täiesti lõõgastunud, paraja portsu kogunenud retseptide-piltidega, valmis jälle aktiivsemalt kirjutama hakata. Ma loodan, et mu pisike, aga armas lugejaskond andestab mulle selle pika pausi ja pole seda lehte veel päris maha kandnud. Luban, et üritan edaspidi taas tublim olla. :)

Kookide lugu ma pikemalt kirjutama ei hakkagi, kuna nüüdseks on nad juba praktiliselt mu põhi-repertuaari kinnistunud, mis tõttu pole nende avastamislugu enam kuigi oluline. Tänu ricotta-lisandile on need ka tavapärastest pannkookidest veidi tervislikumad, mis on kindlasti omamoodi boonus. Seda muidugi vaid hetkeni, kui sa pole üritanud kogu suurt kuhja üksi hävitada. :)

Retsept on pärit Nigella Lawsoni raamatust "Forever Summer"

Suvikõrvitsa-suitsujuustu supp

Üks mõnusalt tummine püreesupp. Valge pipra ja suitusjuustu kombinatsioon teevad selle muidu lihtsa ja mahedamaitselise supi natuke erilisemaks.

1 sibul
1 kartul
1 keskmine suvikõrvits
750 ml puljongit
200 g suitsujuustu
0,5 - 1 tl valget pipart
1-2 sl värsket oreganot (või 1-2 tl kuivatatud)

Tükelda kõik komponendid. Esmalt pane potti törtsu õliga sibul ja kartul ning prae neid, kuni sibul on klaasjas. Lisa suvikõrvits, sega läbi ning prae veel paar minutit. Vala peale soe puljong (või keev vesi ja puljongi-maitseaine :)) ning keeda suppi, kuni kõik komponendid on pehmed (ca 10 min, sõltuvalt tükkide suurusest). Sega hulka ka suitsujuust ning püreesta kogu kupatus (saumiksri, blenderi või köögikombainga - relv vabal valikul). Pane pott tagasi tulele, lisa oregano, aja segu korra keema ning maitsesta valge pipra ja soovi korral soolaga. Kui oled minusugune pipra-fänn, jahvata peale ka musta pipart.

* Mina serveerisin suppi leiva crouton'idega (maakeeli: praeleiva kuubikud). Tükeldasin leivaviilud kuubikuteks ning praadisin või-õli segus. Maitsestasin küüslaugusoolaga. Meespool sai supile ka krõbedaks praetud peekonit. Kõht sai meil mõlemal väga täis ning üle jäi ka üks (pildil olev) ports järgmiseks lõunaks.

***

Nagu eelmises postituses hoiatatud sai, on viimasel ajal kokkamine mul üpriski tahaplaanile jäänud. Üllatuslikul kombel on suuremaid katsetusi köögis võtnud ette hoopis I (ta endiselt suudab mind üllatada!). Minule on aga jäänud lihtsad, aga maitsvad ja tervislikud retseptid, nagu see siin. Kuna loengust suutsin ma meile kaasa haarata muuhulgas ka ühe külmetushaiguse, on see nädal supid olnud eriliselt hinnas. Eriliselt maitsvaks (ja odavaks) tegi supi ka asjaolu, et kõik komponendid, peale juustu ja maitseainete, olid koduselt kasvatatud. Sügise võlud! :)

Kohandasin veidike nami-nami retsepti.

Kerge ja mahlane kohupiimakook õuntega - tervitus koolile

Väga mahlane ja maitsev õuntega kohupiimakook, mis sisaldab ootamatult vaid killukese võid ning on ka imelihtne valmistada.

450 g (1 pakk) Vilma Juubeli tordipulbrit
800 g kohupiima pastat
4 muna
1 dl suhkrut
500 g (u 6 tk) õunu
1 tl kaneeli
20-30 g võid

Puhasta õunad ja viiluta. Klopi munad suhkruga kergelt lahti ning sega hulka kohupiim. Vooderda 28-cm'se* läbimõõduga koogivormi põhi küpsetuspaberiga ning määri servad võiga. Puista põhja neljandik (silmaga, see pole täppisteadus :)) tordipulbrist. Sellele vala peale pool kohupiimasegust. Kohupiimale puista taaskord neljandik tordipulbrist ning peale laota kõik õunad. Õunadele raputa kaneeli ning sellele neljandik tordipulbrist. Vala peale allesjäänud pool kohupiimast ning kõige lõppu puista viimane osa tordipulbrist. Peale laota väikeste kildudena või. (Ehk lühidalt: pulber-kohupiim-pulber-õunad-pulber-kohupiim-pulber.) Küpseta 200-kraadises ahjus ca 40 minutit, kuni kook on kuldne.

* Mina tegin tegelikult pool portsu ja küpsetasin 22-cm'ses vormis.

***

Täna taas, üle pika aja, oli äratus kell 6:50. See täiuseni timmitud aeg, mis lubab mul võimalikult kaua magada nõnda, et jõuaksin veel ka normaalses tempos 8:15 algavasse praktikumi. Jah, kool on alanud.
Istusin hommikul mõtiskledes elutoas tükikese eelmisel õhtul valmis küpsetatud koogiga. Hing oli täis nõutust - hirmu ja ootusärevust. Nüüd ongi siis käes see kardetud semester, mis saabus ootamatult nagu sügistuulgi. Raske saab see semester olema kahel põhjusel. Esiteks, on käes see semester. See, mida nooremad tudengid kardavad ning vanemad õudusega meenutavad. See, mis pidi olema proovikiviks, omamoodi isegi sõelaks. See, mille tudengeid suudab eristada spetsiifilise halli nahatooni ning tumedate silmaaluste poolest.
See.

Sobivalt melanhoolne kaader tänasest vihmast

Teiseks, läheb nüüdseks vaid natuke rohkem kui kuu aja pärast minu kallis I kaheksaks kuuks täitma oma kohustust riigi ees. Püss õlal ja muster seljas, nagu noortel meestel ikka kombeks. Minu tugi, kes nii loomulikult koos ülikooliga mu ellu ilmus ja kellega koos me seda teed senini läbinud oleme, läheb just nüüd minema. Sõin oma maitsvat õunakooki ja mõtisklesin, et palju ma üldse jõuan see aasta enam kooke küpsetada? Viitsin ma üldse üksinda endale korralikke eineid teha? Ja kui nii, siis kas ma ka jõuan neist blogida...?
Ega mul tegelikult kaua aega mõelda polnudki. Valasin oma kohvi termostassi ja tõttasin välja. Ühele järeldusele ma siiski jõudsin: olukorrast väljudes saan ma olla vaid tugevam ja targem, kui alustades.

Koogi-inspiratsioon heatoit.com'st.

Gelato al cioccolato e. Sitsiilia-stiilis šokolaadijäätis

Vaatamata oma kergusele, on tegu üllatavalt maitseka ja rikkaliku jäätisega.

700 ml 3,5 %-list piima *
115 g tumedat šokolaadi
2 sl kartulitärklist
1,75 dl suhkrut
(2 tl lahustuvat kohvipulbrit)

Tükelda šokolaad. Vala ca 500 ml piima kastrulisse ja aja (aeg-ajalt segades) keema. Samal ajal sega ülejäänud ca 200 ml piima tärklise, suhkru ja (soovi korral) kohvipulbriga. Keema läinud piim eemalda tulelt ning vala sinna šokolaadi tükid. Sega, kuni šokolaad on sulanud, ning lisa seejärel ülejäänud piim. Tõsta pott korra kuumusele tagasi, aja ta pea-aegu keema (et ilmuksid esimesed mullid) ning eemalda siis tulelt. Ära ehmata, kui esialgne tulemus hirmsasti magus tundub, jahtudes ja jäätudes muutub ta oluliselt mahedamaks. Lase segul täielikult jahtuda ning aseta seejärel külmkappi. Ideaalis võiksid maitsed seal "küpseda" üleöö, aga kui muud moodi ei saa, piisab ka paarist tunnist.
Edasi valmista, nagu jäätist ikka. Vala jäätisemasinasse ja töötle, kuni segu on külmunud. Konkreetne jäätis tuleb natuke pehmem kui tavaline, seega ei tasu seda liiga kauaks toatemperatuurile jätta.

* Soovitan soojalt kasutada rasvasemat piima. Ise kasutasin 2,5%-list ja olgugi, et tulemus oli väga maitsev, jäid sinna pisikesed jääkristallid.

***

Tegu on Sitsiilia-stiilis jäätisega. Väidetavalt pidavat sealsed jäätised erinema mandri-Itaalia omadest selle poolest, et sisaldavad paksendajana traditsioonilise muna asemel tärklist. Kui aus olla, siis mulle tundus idee tärklise-jäätisest esialgu üpriski õõvastav. Kuna aga retsept oli niivõrd lihtne, komponendid mul kõik kodus olemas ning nami-namis isegi jäätiseteemaline kooskokkamine käimas, pidin eelarvamused kõrvale seadma ning seda retsepti proovima. Tulemusega jäin õnneks väga rahule, ning kui välja arvata see, et jäätis ehk veidi kiiremini sulas, ei jäänud ta mitte mingit pidi alla teistele rammusatele retseptidele.

Retsepti leidsin lehelt "The Italian Chef".

Paneer ehk India kodujuust

Mahedalt maitsev India kodujuustu-taoline piimatoode. Ei tase lasta end eksitada pikast juhendist, kuna selle valmistamine on tõesti lihtne. Lisasin juurde ka pildid protsessist, et asi lihtsam oleks.

1 l 3,5 %-list piima
2-3 sl sidrunimahla

Aja piim potis keema (aeg-ajalt segades, et ta põhja ei keeks). Keera pliidi kuumus madalaks ning lisa vähehaaval sidrunimahl, samal ajal segades, kuni piim on korralikult kalgendunud - eraldunud on läbipaistev vadak ja näha on tahenenud valk kaseiin.

Eemalda pott tulelt ning lase vedelikul veidike jahtuda. Vooderda (metallist) sõel kolmekordse marliga nõnda, et marlit ripuks ka üle servade. Aseta see sügava põhjaga kausi peale. Vala veidike jahtunud piim sõela ning lase seal umbes pool tundi nõrguda.

Tahenenud mass tõsta ettevaatlikult sõelast välja, haarates üle serva rippuvatest marli-otstest. Aseta see päts marlisse mässituna taldrikule ning tõsta sinna peale mõni raskus. Jäta see sinna tunniks või paariks.

(Mina tegin sellise konstruktsiooni. Suurele taldrikule asetasin tagurpidi väiksema, et välja pigistatud vedelik saaks minema voolata.)

Peale pressi alt eemaldamist võid paneeri vastavalt retseptile edasi töödelda. Mina soovitan esmalt kuubikuteks lõigata ja kuumal pannil törtsu õliga servad kuldseks praadida.
Retseptist saab umbes 175 g.

***

Tegu on ühe oivalise taimse (noh, nii taimne kui piim on...) komponendiga India toitudes. Varem olin seda vaid restoranides saanud, kuid kui avastasin, kui lihtne selle valmistamine on, pidin seda kindlasti proovima. Harjutamine teeb küll meistriks, aga juba oma esimese katsega jäin üpriski rahule. Tulemuseks on mahlased-juustused kuubikud. Kuna tegu on ka üpriski rammusa ja valgurikka kraamiga, on ta ka väga toitev.

Üks tõenäoliselt levinumaid roogi, kus seda kasutatakse on spinatiga karri "Saag Paneer" (panin ka oma pildi katsetusest seda valmistada siia, aga kuna olen saanud ka maitsvamat versiooni, ei hakanud retsepti veel siia postitama). Samuti usun, et see võib asendada liha praktiliselt igas roas, mis teeb selle ka oivalise komponendi taimetoitlastele. Ning sisaldades vaid piima ja sidrunimahla, on see ka igati sõbralik tudengi rahakotile.

Juhendid leidsin lehelt about.com.